Õnn pärast 60. eluaastat nõuab õige tasakaalu leidmist teiste ja iseenda eest hoolitsemise vahel

Meie põlvkonda kritiseeritakse sageli – minu arvates ebaõiglaselt – liigse enesekesksuse ja isekuse pärast.

Tõde on see, et meie, beebibuumi põlvkonnad, oleme terve oma elu mõelnud teiste vajadustele. Me lõime pered üles. Me võitlesime naiste õiguste eest. Astusime välja tajutava ebaõigluse vastu. Ühesõnaga, me hoolisime maailma paremaks muutmisest.



Nüüd, kui jõuame 60. ja 70. eluaastasse, hoolivad beebibuumi põlvkonnad endiselt maailma paremaks muutmisest. Kuid me hakkame ka meeles pidama, et meil on õigus võidelda oma isikliku õnne eest. Me asutame ettevõtteid, tegeleme oma kirgedega, uute oskuste õppimine , uute suhete loomine ja uute sõprade leidmine.

Ayn Rand ütles kord: 'Õppige ennast väärtustama, mis tähendab: võitle oma õnne eest.'

Olenemata sellest, kas nõustute tema poliitikaga või mitte, on Ayni nõuanded vastupidised ennastohverdavatele ootustele, mis meid liiga sageli koormavad. Ta tuletab meile meelde, et oleme olulised meie enda pärast.

Me ei ole väärtuslikud ainult sellepärast, mida saame teiste heaks teha. Oleme väärtuslikud, sest oleme väärtuslikud isiksused.

Õppige ennast väärtustama, mis tähendab: võitle oma õnne eest. - Ayn Rand

Kui rääkida õnne leidmisest pärast 60. eluaastat, siis võib-olla peitub tõde kusagil kahe äärmuse vahel. Loomulikult tahame teisi aidata ja peaksime jätkama võitlust selle eest, millesse usume.

Samal ajal peaksime seda erilist aega oma elus ära kasutama, et olla veidi isekad. Peaksime olema uhked oma veidrate kirgede üle. Peaksime eeldama, et inimesed meie elus teevad meid õnnelikuks. Me peaksime nägema vormi saamist kui märki austusest enda vastu.

Niisiis, pühendagem end jätkuvalt olulistele põhjustele. Kuid pühendagem end ka isikliku õnne leidmisele oma elu parimatel aastatel.

Mida sa tahad teha, et maailm sel aastal paremaks muuta? Mida sa tahaksid sel aastal oma elu paremaks muutmiseks teha? Palun liitu aruteluga.